Monday, November 22, 2010

Liis Tappo-Treial: Toiduhinna tõus mõjutab lapsi

Liis Tappo-Treial on MTÜ Aino Järvesoo Mälestusfond esinaine
Eelmisel aastal oli tõsine oht, et tasuta koolilõuna satub eelarvekärpijate tõttu ohtu. Õnneks nii ei juhtunud. Inimeste pahameel, et esimesena minnakse laste kallale, aitas koolilõuna päästa. Päriselt koolitoit ei kadunud, küll aga vähendati riigipoolset toetust kutsekooliõpilaste lõunale.

Mis aga juhtub koolilõunaga, kui selle maksumust vähendatakse samal ajal kui toiduained muudkui kallinevad? Kutsekoolides on peale rahastuse vähendamist olukord, kus tegelikult peavad lapsed korraliku kõhutäie saamiseks siiski juurde maksma. Aga just kutsekoolides õpivad sageli vaesemate perede lapsed, kellel pole võimalik lisa maksta. Olen kuulnud, et selleks, et laps ikkagi süüa saaks, pakutakse paljudes koolides lihtsalt kartulit kastmega. See on toit, mille valmistamisest jätkub riigi toest. Järgmisel aastal on tugi vaid 71 euro senti ühe lapse koolilõuna kohta.

Põhikoolis käivatele lastele on toetus natuke suurem. Sellele vaatamata imestavad summat kuuldes paljud. Kui Aino Järvesoo Mälestusfond kuulutas proua Järvesoo sajanda sünniaastapäeva puhul välja tervisliku koolilõuna konkursi, siis paljud küsisid – mis mõttes saab üheks portsuks kulutada vaid 11 krooni ja 73 senti? Koolilõunas võiks ju olla ka killuke kala või liha. Seal peaks leiduma värsket salatit ja köögivilja, kartulit ja leiba. Puududa ei tohiks ka laste lemmik - magustoit.

Euroopa Liidu abil on Eesti koolidesse jõudnud koolipuuviljad. Kui kool teeb taotluse, siis saab iga õpilase kohta toetust 3 krooni ja 35 senti nädalas, et selle eest pakkuda näiteks kas õuna või kooritud porgandeid. Koolipiimatoetus 6 krooni ja 53 senti liitri kohta on aga piimahinna tõustes selgelt ajale jalgu jäänud.

Paraku on aga lugu nii, et kuigi toiduained muudkui kallinevad, ei ole koolilaste lõunale lisaraha leitud. Nii on korraliku toidukorra valmistamine suuresti kokkade hea fantaasia ja pühendumise küsimus. Kui me viisime Aino Järvesoo Mälestusfondiga koolilaste seas läbi küsitluse, mis on nende lemmiktoiduks, selgus et selleks on makaroniroad. Makaron on odav tooraine, millest saab suure koguse lihtsat sööki. Aga kas ka kõige tervislikumat?

Mind paelus telekokk Jamie Oliveri püüdlus Suurbritannias koolilapsi tervislikumalt sööma õpetada. Ka Eestis on laste ülekaalulisus aina murettekitavamaks probleemiks saamas. Sageli on ülekaalulisuse põhjuseks just üksluine toidusedel. Vähe puuvilju ja juurvilju lapse menüüs võib tähendada vanemas eas mitte ainult halba toitumisharjumust, vaid ka tõsiseid terviseprobleeme.

Aino Järvesoo Mälestusfondi retseptikonkurss parima koolinädala menüü leidmiseks ongi mõeldud abikäe ulatamiseks. Et kui kokkadel on ideed otsas ja meel vähestest võimalustest morn, siis saavad nad tulla meie lehele ainojarvesoofond.blogspot.com ning leida mõne nutika retsepti. Ega see kerge ülesanne ole sajale lapsele soe lõuna kokku panna napi 75 euroga. Aga konkursile ongi oodatud osalema lapsevanemad, kes sageli koduski piskuga koduköögi imesid korda saadavad.

Eks kõik lapsevanemad looda, et nende lapsed saavad koolis head kodust toitu. Selleks, et kasvavate toiduhindade kiuste mitte ainult makaronidega läbi ajada, ongi vaja suuremat planeerimist ning kokkuhoidu. Kui isegi sellest ei piisa? Mis saab siis, kui järgmisel aastal jõuluvaheajalt kooli saabuvad lapsed ei saa enam korralikku toitu, sest koolitoidutoetus ei kata uute kõrgemate eurohindadega toiduainete maksumust? Ma arvan, et sellise hirmu ärahoidmiseks peaks riigiisad uue aasta eelarvesse iga lapse lõuna maksumusele mõne eurosendi juurde lisama.




Saturday, November 13, 2010

Siiri Oviir Aino Järvesoo missioonist

Aino Järvesoo - "Öelge mulle üks tähtsam asi kui oma rahva püsimajäämine?"
Siiri Oviir
Euroopa Parlamendi liige

Suurele naisvisionäärile Eleanor Roosevelt´ile kuulub  mõte: „Tulevik kuulub neile, kes usuvad, et nende unistused on kaunid“. Küllap ei olnud see mõttetera võõras ka Aino Järvesoole.

Kes oli see habras, kuid samas nii tugev naine, kes tundus kodumaal ebareaalsena, tuleviku kaugete ideede maailmas elavana?
Mõeldes, Aino Järvesoole, tema 100-ndal sünniaastapäeval, tuleb mälupilti väga erudeeritud ja laia silmaringiga inimene, kelle tegevuse eesmärgiks oli eesti rahva püsimajäämine. Unistuse teostamiseks kasutas proua Järvesoo oma laialdasi teadmisi ja vaimujõudu, kasutas ära kõik oma isiklikud säästud. Eks ebamaisuse kodumaal tingiski suuresti asjaolu, et enne teda pole Eestis olnud ühtki inimest, kes oleks omakasupüüdmatult jaganud isiklikke miljoneid ühiskonna hüvanguks.
Temaga lähemalt tuttavad mäletavad proua Järvesood nõudliku ja täpsena, tugeva tahtejõu ja töövõimega. Samuti teame, et ta oli väga tagasihoidlik. Ta ei hoobelnud, ta tegi. 
Aino Järvesoo armastust oma maa ja rahva vastu näitavadki tema teod. Naastes kodumaale pärast aastakümnete pikkust paguluses viibimist, asus ta viima ellu oma unistust jätkusuutlikust Eestist. Eelnimetatust lähtusid ka kõik tema projektid – kiriku ehitamine, tudengiühenduste toetamine, kunstliku viljastamise rahastamine, algatus “Igale lapsele 1000 krooni kuus” ja paljud muud. Ta teadis, et vaikijad ei kuule keegi ja ta tegutses järjekindlalt selle nimel, et muuta laste elu Eestis turvalisemaks, võimaldamaks neile võimalikult hea ja mitmekülgne haridus ning julgustada seeläbi noori perekondi.


Probleemi teadvustamiseks trükkis Järvesoo miljon lendlehte, mida hakati levitama 2001. aasta märtsis ja millest osa puistati alla otse lennukist. Neis nõudis ta igale lapsele senise 150 krooni asemel 1000 krooni riiklikku toetust kuus. Vanaproua kinnitas toona, et sai lendlehtede idee 1917. aasta revolutsiooni meenutades. Ta kinnitas, et kui venelased tegid revolutsiooni lendlehtedega, teeb ka tema.

“Ta oli ingel, ingel nii minu kui ka paljude nende naiste elus, kes tänu temale emaks said,” on tõdenud doktor Andrei Sõritsa. Aino Järvesoo ise hoiatas oma abikaasat Elmarit nende kooselu alguses: “Sünnitan sulle kaheksa last, kõik tüdrukud.” Aga emaks ta ise paraku ei saanudki. Unistus oleks ehk täitunud, kui meditsiin oleks olnud tänapäevasel tasemel. Tema toetusprogramm aga aitas sündida 156 lapsel, kes poleks muidu võib-olla kunagi ilmavalgust näinud. Madala sündivuse juures on oluline, et lapsi saaksid kõik naised. Tänu Järvesoole on inimesed hakanud kunstlikku viljastamisse uskuma. Poliitikud mõistsid, et neid protseduure tuleb toetada ja nüüd maksabki riik osa protseduuride hinnast.

Kuid milline on Eesti perepoliitika olukord täna? Kui kaugel või lähedal me oleme proua Järvesoo unistusele jätkusuutlikust Eestist? Lühidalt kokkuvõetuna saab kinnitada, et Eesti perepoliitiliste meetmete süsteemi tugevusteks saab täna pidada peredele ja lastele suunatud sotsiaalse kaitse kulutuste ning rahaliste siirete olemasolu laste suhtelise vaesuse vähendamisel, eeskätt lasterikaste leibkondade puhul. Teiseks on oluline riigipoolne toetus peredele lapse sünnil ja väikelapse eas erinevate rahaliste toetuste ja hüvitiste näol, ning kolmandaks peredele suunatud rahaliste hüvitiste seotus vanemate tööhõivega, mis otseselt või kaudselt toetavad vanemate aktiivsust tööturul.
Samas tuleb süsteemi puudustena välja tuua: (1) vanemate töö ja pereelu kombineerimist ja tasakaalu toetavate meetmete puudulikkus, töö- ning pere- ja rahvastikupoliitika eesmärkide saavutamise viiside vasturääkivus, laste erinevate päevahoiuvõimaluste piiratud pakkumine ja kättesaadavus; (2) üksi last kasvatava vanemaga leibkondade sotsiaalset ja majanduslikku toimetulekut toetavate meetmete puudulikkus.

Perepoliitika peamise ülesandena Eestis on nähtud sündimuse suurendamist. Vabariigi Valitsuse 2007.–2011. aasta tegevusprogrammi pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on saavutada Eesti rahvastiku positiivne iive sündimuse kasvu, keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel. Selle saavutamise peamise vahendina on nähtud otseselt sünnile suunatud meetmeid rahaliste toetuste ja hüvitiste näol: vanemahüvitist, sünnitoetusi jmt. Kuigi sündimus on alates 2002. aastast kasvanud peaasjalikult küll 1980-ndil asetleidnud kõrge sündivuse tulemina, jätkab 0–17-aastaste laste arv tervikuna siiski kahanemist. Tunnustatud sotsiaalteadlased on Eesti perepoliitikale ette heitnud, et enam toetatakse peret pärast lapse sündi ja siis, kui laps on nooremas eas (eri toetuste samal ajal maksmine), kuigi tegelikud kulutused lastele suurenevad koos nende kasvamisega ja siis on lapsed paraku väljaspool toetavat tähelepanu.
Eesti viimaste aastate perepoliitika on suundumas sissetulekupõhise põhimõtte toetamisele ning eelistab jõukamat peret, mille tulemusel on kõrgepalgaliste sünnitajate arv kasvanud, kuid samas vähenenud väiksema sissetulekuga naiste sünnituste arv. Viimaste aastate statistika näitab, et mõningane sündivuse tõus tuleneb just teiste ja kolmandate laste sündivuse tõusust. Esiklaste sündide arv ei ole tõusnud tasemele, mis oli meil suurtel tõusuaastatel 1980-ndate lõpus. On selge, et kui sündimata jäävad esimesed lapsed, ei sünni tulevikus ka teisi ja kolmandaid lapsi. Siinkohal peaksid poliitilised otsustajad silmad lahti tegema ja tagama, et iga sündivuse tõstmisele paigutatud eelarve kroon või euro ikka tõesti eesmärki täidaks.

Rasketel aegadel nagu Eestil täna, kipuvad ohtu sattuma mitmed püsiväärtused. Eestis on nendeks olnud tugev pere, haritud noored ja lastesõbralikkus. Lapsed on osa ühiskonnast ja sõltuvad nende ümber olevate täiskasvanute toimetulekust ja otsustustest, mida viimased laste suhtes teevad. Lapsi mõjutab kogu ühiskonna käekäik (töötuse vähenemine või suurenemine, sotsiaalne tõrjutus, vaesus jne) nii otse kui ka oma pere kaudu. Majanduslikult keerulistel aegadel on eriti oluline pöörata tähelepanu peredele, kelle võimalused on piiratud. Uuringud on näidanud, et vaesuses üles kasvanud laste puhul on suurem tõenäosus kokku puutuda nende arengule ebasoodsate asjaoludega. Võrreldes teiste lastega jätavad nad sagedamini kooli pooleli või ei saa seal nii hästi hakkama, nende tervis on kehvem ja nad on õnnetumad. Üha sagedamini kohtame kinnitust, et vaesus toodab vaesust.

Seega lisaks rahale sündimuse tõstmiseks on vaja muuta ennekõike väärtushinnanguid. Vanemliku toimetuleku juures on Eestis suureks probleemiks iganenud hoiakud, mille kohaselt igaüks peaks ise ja üksi oma laste kasvatamisega hakkama saama, laste kasvatamises enda harimine, raskuste korral abi küsimine või pereteraapias osalemine on erandlik.
Perede tänuväärset tööd laste kasvatamisel tuleb tunnustada. Eesti Naisliidu ettevõttel pärjatakse tiitliga "Aasta Ema" ja "Aasta Isa" igal aastal üks tublidest lapsevanematest. Tänu ja tunnustust vääriksid kindlasti tuhanded. Tänuavaldamisena pere ja laste kasvatamise väärtustamisel ei ole seda küllalt aga väikestest sammudest sünnivad suured. Seda me teame ja oma eeskujuga kinnitas Aino Järvesoo meie veendumust. Ühiskonnas peab valitsema kindlustunne, et lastega tegeldes teevad inimesed seda, mis on nende kohus ja mida ühiskond tervikuna väärtustab. Peredes peab tekkima kindlustunne, et riik neist tõeliselt hoolib ja ka toetab, et häda korral ei jäeta neid üksi. Turvatunne elus ja usaldus oma riigi vastu on see, mis võiks sündivust tõsta. Üksikud, omavahel seostamata rahalised maksed seda aga ei tee.

Aino Järvesoo oma julgete ideede ja ennastsalgava tegevusega tõestas meile kõigile, et iga inimene võib oma eeskuju ja missioonitundest kantud tegevusega kaasata ausalt ja õigesti püstitatud eesmärgi taha nii laia avalikkuse kui ka poliitilise üldsuse.
Aino Järvesoo püüdlused on meie riigi põhiseaduslik õigus ja kohustus. Rahvata ei ole riiki, ei ole Eesti riiki.
Taaskord esitan Aino Järvesoo poolt korduvalt püstitatud küsimuse: "Öelge mulle üks tähtsam asi kui oma rahva püsimajäämine?" 

Sunday, September 19, 2010

Koolilõuna retseptikonkurss

Koolilõuna retseptikonkursil võivad osaleda kõik Eestimaa koolid, lapsevanemad ning lapsed ise – kõik kellele on laste tervis ja toit südamelähendane.

Konkursil osalemiseks on vaja panna kokku terve koolinädala näidismenüü, mis oleks vaheldusrikas ja samas lihtne ning mis mahuks koolilõuna maksumusse. Täna on see 11 krooni ja 73 senti ühele lapsele.

Menüü kalkuleerimisel tuleb aluseks võtta 100 lapse toiduhulk.

Eelmisel aastal viis Aino Järvesoo Mälestusfond koolilaste seas läbi küsitluse, millest selgus, et koolilõuna lemmikuteks  on makaroniroad ning mannavaht. Ühtlasi leidis enamik kooliõpilastest, et koolitoit peaks olema tasuta.

Tervislikku ja maitsvat koolitoitu saab pakkuda ka väheste rahaliste vahendite korral tänu kokkade heale fantaasiale ning motiveeritusele. Konkursile laekuvate retseptide ja menüüde valik ongi abiks kõigile Eestimaa koolidele. “Oleme enam kui veenudnud, et see konkurss toob hulga häid ideid, mida kavatseme koguda meie kodulehele http://ainojarvesoofond.blogspot.com/. Sealt saavad koolikokad ja majandusjuhid valida uusi retsepte mis värskendavad laste toidulauda,” usub Liis Tappo-Treial.

Konkurss kestab Vabariig aastapäevani, mille eel kuulutatakse välja võitjad ja avaldatakse konkursi tulemused. Parima koolilõuna väljamõtleja saab auhinnaks reisi Brüsselisse.

Retsepti luues pea meeles:
menüü peab sisaldama 5 PÄEVA LÕUNAT
Toidust peab jätkuma 100 LAPSELE
Ühe toidukorra kogumaksumus 1173 KROONI
  Retsepte saab saata liis.tappo@gmail.com 
Oma nägemuse maitsvast ja tervislikust eesti toidust valmistasid noored Põhjaka mõisa noored kokad. Nende poolt kasutatav toidutoore on alati lokaalse päritoluga ja värske, ning sellest valmistakse lihtsaid ja ehedaid, aga maitsvaid roogi. Just sellistele põhimõtetele peaks vastama ka üks kõigile koolilastele tasuta koolilõuna!

Aino Järvesoo 100.


Oma elu viimastel aastatel “igale Eesti lapsele 1000 krooni” nõudmisega tuntuks saanud ja Eesti jätkusuutlikkuse heaks erinevate projektide läbi 20 miljonit krooni annetanud Aino Järvesoo pärandist ja selle ideede kaasaegsest rakendamisest kõneles Euroopa Parlamenid liige Siiri Oviir. Oviir rõhutas oma sõnavõtus Aino Järvesoo klassikaliste pereväärtuste ideid ning tõdes, et paljud Eesti lapsed ei kasva terviklikus peres, kuna praegune riigi sotsiaalpoliitika ei soosi vanemate abiellumist. “Kui vallaslaps saab kaks korda nii suurt lastetoetust kui abielus kasvav laps, siis pole paljud vanemad motiveeritud oma abielu riiklikul tasandil fikseerima ning elu on näidanud – vabast suhtest on lihtsam minema jalutada, kui kooselust, mis allkirjaga kinnitatud.”


Eesti Naistearstide Seltsi president dr Helle Karro kõneles Aino Järvesoo kunstliku viljastamise kampaania tähtsusest läbi naistearsti pilgu. Proua Järvesoo toel nägi ilmavalgust 156 kunstlikult viljastatud last, ent tema tegevuse tähtsus oli pigem läbimurre, mis viis kunstliku viljastamise riiklikul tasandil finantseerimiseni.



Wednesday, September 15, 2010

Aino Järvesoo missiooniga jätkab tema mälestusfond

3.mail 2009. aastal asutati MTÜ Aino Järvesoo Mälestusfond, mille eesmärgiks on jätkata doktor Aino Järvesoo algatusega suurendada kõigi ühiskondlike vahenditega sündivust ning toetada laste kasvamist haritud ja eetilisteks inimesteks.

Aino Järvesoo Mälestusfondi eesmärk on hoida üleval ühiskonna meelsust, et ka rasketel aegadel ei langeks laste tulevik eelarve tegijate esimeseks ohvriks.

Aino Järvesoo on eestlaste mällu jäänud mitme algatusega.
Tema toel sündis siia ilma 156 last, kelle vanematel ta aitas kunstliku viljastamise kulud katta.
Riigilt palus ta aga, et senine lastetoetus 150 kroonilt tõuseks igale lapsele 1000 kroonini kuus. Üheksa aastat peale Aino Järvesoo algatatud kampaaniat “Igale lapsele 1000 krooni kuus” leidub aga otsustajaid, kes võrdlevad lastetoetusi lennukilt külvatava rahaga.

Aino Järvesoo Mälestusfond töötab selle nimel, et Eesti ühiskonnas saavutataks konsensus selles osas, et koolis käivaid lapsi tuleb toita tervisliku koolilõunaga, nende haridus peab olema tasuta ning ükski laps ei tohi jääda koolist kõrvale vaid pere raske rahalise olukorra tõttu.

Aino Järvesoo Mälestusfondi lõid Liis Tappo-Treial (liis.tappo@gmail.com), Euroopa Parlamendi saadik Siiri Oviir ning ajakirjanik Inga Raitar.

Proua Järvesoo pärandas meile oma missiooni, kuid mitte raha. Kogu oma varanduse rakendas Aino Järvesoo juba eluajal Eesti laste, noorte ja perede elujärje parandamiseks. Kui Sina hea sõber leiad, et Aino Järvesoo missioon vajab edasikandmist ja soovid meid selles aidata, siis oleme iga toetusavalduse eest tänulikud.

MTÜ Aino Järvesoo Mälestusfondi arve Nordea Pangas 17002866824.

Aino Järvesoo viimane läkitus

Viimne läkitus
Alljärgneva teksti soovis professor Aino Järvesoo avaldada 8. veebruari Postimehes.

Avalik pöördumine erakondade esimeeste Siim Kallase, Tunne Kelami, Ivari Padari, Juhan Partsi, Villu Reiljani, Edgar Savisaare, Tiit Toomsalu jt poole.

Kas Teie erakond tunnustab, et valitsus «…peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade», nagu see on kirjutatud EV põhiseaduse preambulasse?
Viimastel aastatel on tehtud jõupingutusi informeerimaks teid eesti rahva tervise ja sündimuse olukorrast. Ent näib, et seda probleemistikku ei peeta Eesti poliitilistes ringkondades oluliseks. See selgus eriti 14. septembril 2002. aastal Tartu Ülikoolis peetud demograafiafoorumil «Viimane eestlane». Ametlik poliitika näib soosivat autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist.

Kui 1989. aastal moodustasid kuni 15-aastased 23% kogu rahvastikust ehk 372 000 noort, siis 2002. aasta alguses oli noori 138 000 võrra vähem, millest paratamatult tuleneb, et 20 aasta pärast on Eestis 65 000 potentsiaalset sünnitajat vähem ja samavõrra vähem on ka tööealisi noori mehi. Praeguse tervisepoliitika jätkumisel on pooltel tulevastest noormeestest tõsiseid tervisehäireid.

Kõik toodud andmed pärinevad Eesti statistikaameti, sotsiaalministeeriumi ja konjunktuuriinstituudi regulaarselt ilmuvatest ja internetis kättesaadavatest andmekogumikest.

Kui tahame olla riik, mis on magnetiks suurtele kestvatele välisinvesteeringutele, siis ei või me täna jääda kaduvaks rahvaks, vaid peame tegema kõik selleks, et säilitada ja kasvatada oma inimkapitali.

Kui me tahame saada atraktiivseks turismimaaks, siis ei tohi me jääda aidsi leviku kiiruse poolest esikohal olevaks riigiks maailmas. Samuti ei taha me jääda oma naaberrahvastele odava alkoholi imedemaaks.

Aateliste inimeste defitsiit muudab Eesti paratamatult eesmärgita tühermaaks.

Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus. Ka kõige grandioossem välisabi ei saa muuta meie rahvuslikku hoiakut perekonna loomise suhtes. Ainult teie, härrad riigimehed, saate seda teha. Olge mehed! Peatage riigi ja rahva allakäik!

Selleks ootab eesti rahvas teilt poliitilist tahet ja rahvuslikku kokkulepet, aga ka ajakirjanduses avalikku vastust küsimusele: mida Teie erakond on teinud ja teeb edaspidi selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?

Vastust oodates jätan oma rahva saatuse teie hooleks.

Lugupidamisega
Aino Järvesoo veebruar 2003

Aino Järvesoo elulugu

Aino Järvesoo
23. sept. 1910 - 2. veebruar 2003

Aino Järvesoo (neiuna Promm) sündis 1910. aastal Tallinnas, õppis Hans Kubu eragümnaasiumis ning astus 1929. a. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, spetsialiseerudes etnograafia erialale. Veel täiendas ta end Soomes, Saksamaal ja Rootsis õppides.

1938. aastal kaitses Aino magistrikraadi etnograafias ning abiellus 12. märtsil 1938 agronoom Elmar Järvesooga.

Teise Maailmasõja ajal lahkus ta Saksamaale, hiljem edasi Ameerika Ühendriikidesse. 1971. aastal kaitses Aino Järvesoo Massachusettsi ülikooli juures doktorikraadi pedagoogikas ning kuni 1977. aastal saabunud pensionieani töötas samas assistent-professorina.

Aino Järvesoo alustas maalimist 1978 aastal Soomes, kasutades väga erinevaid tehnikaid ja stiile. Temast jäi maha arvestatav kunstikogu sisaldades maale ja tekstiile, mis annavad tunnistust väga mitmekülgsest ja loomingulisest isiksusest.

Eesti iseseisvuse taastamise järel oli tema esimene heategevusprojekt Harku järve äärde ehitatud luterlik kirik. Leides, et missioon eesti rahva püsimajäämise huvides nõuab pidevat kodumaal elamist asus ta 1996. aastal elama Tartusse Baeri tänavale üliõpilasselts Liivikale ostetud majja.


Aino Järvesoo andis Eestis elades omakasupüüdmatult kogu oma varanduse ning vaimujõu eesti rahva püsimajäämise ja parema tuleviku nimel.

Vaatamata kunstliku viljastamise kulukusele ja protseduuri kõrge ebaõnnestumise võimalusele toetas Järvesoo lasteta abielupaare. Tänu annetustele sündis siia ilma 156 last ning hinnanguliselt kulus heateoks kokku kolm miljonit krooni. Nelja miljoni krooniga lõi ta Tartu Ülikooli juurde oma abikaasa Elmar Järvesoo mälestusfondi, eesmärgiga aidata kaasa Eesti rahvastiku ja tema tervisliku seisundi taastamisele.
Aino Järvesoo testamendi täitja Olev Saksa sõnul annetas Järvesoo heategevaks otstarbeks kogu oma varanduse üle kümne miljoni krooni.

President Lennart Meri andis Aino Järvesoole 2. veebruaril 2001 Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.