Siiri Oviir Aino Järvesoo missioonist

Aino Järvesoo - "Öelge mulle üks tähtsam asi kui oma rahva püsimajäämine?"

Siiri Oviir

Euroopa Parlamendi liige

Suurele naisvisionäärile Eleanor Roosevelt´ile kuulub  mõte: „Tulevik kuulub neile, kes usuvad, et nende unistused on kaunid“. Küllap ei olnud see mõttetera võõras ka Aino Järvesoole.

Kes oli see habras, kuid samas nii tugev naine, kes tundus kodumaal ebareaalsena, tuleviku kaugete ideede maailmas elavana?

Mõeldes, Aino Järvesoole, tema 100-ndal sünniaastapäeval, tuleb mälupilti väga erudeeritud ja laia silmaringiga inimene, kelle tegevuse eesmärgiks oli eesti rahva püsimajäämine. Unistuse teostamiseks kasutas proua Järvesoo oma laialdasi teadmisi ja vaimujõudu, kasutas ära kõik oma isiklikud säästud. Eks ebamaisuse kodumaal tingiski suuresti asjaolu, et enne teda pole Eestis olnud ühtki inimest, kes oleks omakasupüüdmatult jaganud isiklikke miljoneid ühiskonna hüvanguks.

Temaga lähemalt tuttavad mäletavad proua Järvesood nõudliku ja täpsena, tugeva tahtejõu ja töövõimega. Samuti teame, et ta oli väga tagasihoidlik. Ta ei hoobelnud, ta tegi. 

Aino Järvesoo armastust oma maa ja rahva vastu näitavadki tema teod. Naastes kodumaale pärast aastakümnete pikkust paguluses viibimist, asus ta viima ellu oma unistust jätkusuutlikust Eestist. Eelnimetatust lähtusid ka kõik tema projektid – kiriku ehitamine, tudengiühenduste toetamine, kunstliku viljastamise rahastamine, algatus “Igale lapsele 1000 krooni kuus” ja paljud muud. Ta teadis, et vaikijad ei kuule keegi ja ta tegutses järjekindlalt selle nimel, et muuta laste elu Eestis turvalisemaks, võimaldamaks neile võimalikult hea ja mitmekülgne haridus ning julgustada seeläbi noori perekondi.

Probleemi teadvustamiseks trükkis Järvesoo miljon lendlehte, mida hakati levitama 2001. aasta märtsis ja millest osa puistati alla otse lennukist. Neis nõudis ta igale lapsele senise 150 krooni asemel 1000 krooni riiklikku toetust kuus. Vanaproua kinnitas toona, et sai lendlehtede idee 1917. aasta revolutsiooni meenutades. Ta kinnitas, et kui venelased tegid revolutsiooni lendlehtedega, teeb ka tema.

“Ta oli ingel, ingel nii minu kui ka paljude nende naiste elus, kes tänu temale emaks said,” on tõdenud doktor Andrei Sõritsa. Aino Järvesoo ise hoiatas oma abikaasat Elmarit nende kooselu alguses: “Sünnitan sulle kaheksa last, kõik tüdrukud.” Aga emaks ta ise paraku ei saanudki. Unistus oleks ehk täitunud, kui meditsiin oleks olnud tänapäevasel tasemel. Tema toetusprogramm aga aitas sündida 156 lapsel, kes poleks muidu võib-olla kunagi ilmavalgust näinud. Madala sündivuse juures on oluline, et lapsi saaksid kõik naised. Tänu Järvesoole on inimesed hakanud kunstlikku viljastamisse uskuma. Poliitikud mõistsid, et neid protseduure tuleb toetada ja nüüd maksabki riik osa protseduuride hinnast.

Kuid milline on Eesti perepoliitika olukord täna? Kui kaugel või lähedal me oleme proua Järvesoo unistusele jätkusuutlikust Eestist? Lühidalt kokkuvõetuna saab kinnitada, et Eesti perepoliitiliste meetmete süsteemi tugevusteks saab täna pidada peredele ja lastele suunatud sotsiaalse kaitse kulutuste ning rahaliste siirete olemasolu laste suhtelise vaesuse vähendamisel, eeskätt lasterikaste leibkondade puhul. Teiseks on oluline riigipoolne toetus peredele lapse sünnil ja väikelapse eas erinevate rahaliste toetuste ja hüvitiste näol, ning kolmandaks peredele suunatud rahaliste hüvitiste seotus vanemate tööhõivega, mis otseselt või kaudselt toetavad vanemate aktiivsust tööturul.

Samas tuleb süsteemi puudustena välja tuua: (1) vanemate töö ja pereelu kombineerimist ja tasakaalu toetavate meetmete puudulikkus, töö- ning pere- ja rahvastikupoliitika eesmärkide saavutamise viiside vasturääkivus, laste erinevate päevahoiuvõimaluste piiratud pakkumine ja kättesaadavus; (2) üksi last kasvatava vanemaga leibkondade sotsiaalset ja majanduslikku toimetulekut toetavate meetmete puudulikkus.

Perepoliitika peamise ülesandena Eestis on nähtud sündimuse suurendamist. Vabariigi Valitsuse 2007.–2011. aasta tegevusprogrammi pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on saavutada Eesti rahvastiku positiivne iive sündimuse kasvu, keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel. Selle saavutamise peamise vahendina on nähtud otseselt sünnile suunatud meetmeid rahaliste toetuste ja hüvitiste näol: vanemahüvitist, sünnitoetusi jmt. Kuigi sündimus on alates 2002. aastast kasvanud peaasjalikult küll 1980-ndil asetleidnud kõrge sündivuse tulemina, jätkab 0–17-aastaste laste arv tervikuna siiski kahanemist. Tunnustatud sotsiaalteadlased on Eesti perepoliitikale ette heitnud, et enam toetatakse peret pärast lapse sündi ja siis, kui laps on nooremas eas (eri toetuste samal ajal maksmine), kuigi tegelikud kulutused lastele suurenevad koos nende kasvamisega ja siis on lapsed paraku väljaspool toetavat tähelepanu.

Eesti viimaste aastate perepoliitika on suundumas sissetulekupõhise põhimõtte toetamisele ning eelistab jõukamat peret, mille tulemusel on kõrgepalgaliste sünnitajate arv kasvanud, kuid samas vähenenud väiksema sissetulekuga naiste sünnituste arv. Viimaste aastate statistika näitab, et mõningane sündivuse tõus tuleneb just teiste ja kolmandate laste sündivuse tõusust. Esiklaste sündide arv ei ole tõusnud tasemele, mis oli meil suurtel tõusuaastatel 1980-ndate lõpus. On selge, et kui sündimata jäävad esimesed lapsed, ei sünni tulevikus ka teisi ja kolmandaid lapsi. Siinkohal peaksid poliitilised otsustajad silmad lahti tegema ja tagama, et iga sündivuse tõstmisele paigutatud eelarve kroon või euro ikka tõesti eesmärki täidaks.

Rasketel aegadel nagu Eestil täna, kipuvad ohtu sattuma mitmed püsiväärtused. Eestis on nendeks olnud tugev pere, haritud noored ja lastesõbralikkus. Lapsed on osa ühiskonnast ja sõltuvad nende ümber olevate täiskasvanute toimetulekust ja otsustustest, mida viimased laste suhtes teevad. Lapsi mõjutab kogu ühiskonna käekäik (töötuse vähenemine või suurenemine, sotsiaalne tõrjutus, vaesus jne) nii otse kui ka oma pere kaudu. Majanduslikult keerulistel aegadel on eriti oluline pöörata tähelepanu peredele, kelle võimalused on piiratud. Uuringud on näidanud, et vaesuses üles kasvanud laste puhul on suurem tõenäosus kokku puutuda nende arengule ebasoodsate asjaoludega. Võrreldes teiste lastega jätavad nad sagedamini kooli pooleli või ei saa seal nii hästi hakkama, nende tervis on kehvem ja nad on õnnetumad. Üha sagedamini kohtame kinnitust, et vaesus toodab vaesust.

Seega lisaks rahale sündimuse tõstmiseks on vaja muuta ennekõike väärtushinnanguid. Vanemliku toimetuleku juures on Eestis suureks probleemiks iganenud hoiakud, mille kohaselt igaüks peaks ise ja üksi oma laste kasvatamisega hakkama saama, laste kasvatamises enda harimine, raskuste korral abi küsimine või pereteraapias osalemine on erandlik.

Perede tänuväärset tööd laste kasvatamisel tuleb tunnustada. Eesti Naisliidu ettevõttel pärjatakse tiitliga "Aasta Ema" ja "Aasta Isa" igal aastal üks tublidest lapsevanematest. Tänu ja tunnustust vääriksid kindlasti tuhanded. Tänuavaldamisena pere ja laste kasvatamise väärtustamisel ei ole seda küllalt aga väikestest sammudest sünnivad suured. Seda me teame ja oma eeskujuga kinnitas Aino Järvesoo meie veendumust. Ühiskonnas peab valitsema kindlustunne, et lastega tegeldes teevad inimesed seda, mis on nende kohus ja mida ühiskond tervikuna väärtustab. Peredes peab tekkima kindlustunne, et riik neist tõeliselt hoolib ja ka toetab, et häda korral ei jäeta neid üksi. Turvatunne elus ja usaldus oma riigi vastu on see, mis võiks sündivust tõsta. Üksikud, omavahel seostamata rahalised maksed seda aga ei tee.

Aino Järvesoo oma julgete ideede ja ennastsalgava tegevusega tõestas meile kõigile, et iga inimene võib oma eeskuju ja missioonitundest kantud tegevusega kaasata ausalt ja õigesti püstitatud eesmärgi taha nii laia avalikkuse kui ka poliitilise üldsuse.

Aino Järvesoo püüdlused on meie riigi põhiseaduslik õigus ja kohustus. Rahvata ei ole riiki, ei ole Eesti riiki.

Taaskord esitan Aino Järvesoo poolt korduvalt püstitatud küsimuse: "Öelge mulle üks tähtsam asi kui oma rahva püsimajäämine?"